• Info
• Koopad
  • Ajalugu
  • Loodus
  • Giidid
• Karjäär
  • Ajalugu
  • Loodus
• Piusamaa
  • MTÜ Põhikiri
  • Projektid
  • Savikoda
  • Piusa pood
  • Orava vald
• viited
• Päevapööramise mägi

 

 

 

 

 

 

Дети до 7 лет – бесплатно
Школъники 20 крон
Билет – 35 крон
Семейный билет 90 крон (мама, папа, дети до 16 лет)

Трупповые экскурсий по предварителъному заказу:
Teл: +372 530 16401
info@piusamaa.ee

МУЗЕЙНАЯ ПЕЩЕРА ПЙУЗА

 

МУЗЕЙНАЯ ПЕЩЕРА ПЙУЗА
Открытие залежeй кварцевого песка профессором Тартуского университета Беккером в 1920 году изменило основательно жизнь в этом районе. Пиузаские пещеры появились в 1922 годах, когда в подземных рудниках стали копать кварцевый песок, из которого можно было изготовить стекло. Подземное добывание закончили во второй половине 1970-ых годов, так как перешли на открытое добывание из карьера. Из Пиузаских пещер посетителям открыта пещера Колонн (Музейная пещера), со смотровой площадки которой открывается в свете прожекторов вид на рабочее место шахтёров, напоминающий шестиметровый колонный собор из песка.В подземелье находится система пересекаемых параллельных ходов. Площадь заповедника вместе с шестью разными пещерами, длина которых более 10 км, 46 га. Пещеры являются самым крупным местом зимования летучих мышей в Северной Европе. На месте обнаружено 7 видов летучих мышей. Количество зимующих особей достигало по данным последней переписи до 4000.
Можно прогуляться по 1,4 км  туристической тропе.  Музейная пещера была оборудована для посещения в 2007 году. В целях безопасности посетителей, сохранения видов заповедника и исторической ценности, экскурсия проводится в сопровождении опытных гидов.

 

 

 

 

 

 

 

Piusa Külastuskeskus on avatud!
Täpsem info www.piusa.ee


Tel. +372 53044120
E-mail info@piusa.ee

MTÜ Piusamaa
Tel: +372 530 16401
info@piusamaa.ee

Võrumaa noorte matkamine neljal aastaajal

 

 

 

 

 

Piusa koobastiku looduskaitseala

Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui Eesti, aga ka Baltimaade suurimat nahkhiirte talvitusala. Koopad võeti kaitse alla 1981. aastal, looduskaitseala moodustati 1999. aastal. Kaitseala pindala on 46 hektarit ja siin leidub sobilikke elupaiku lisaks nahkhiirtele ka mitmetele teistele haruldastele loomaliikidele- siin elavad kivisisalik ja koobastiku kõrval liivakarjääri tiikides mudakonn ja harivesilik.

Piusa koopad on tegelikult kunagised klaasiliiva ehk kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käigud. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoride süsteemiga, mille käike eraldavad lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Siinse hea klaasiliiva leiukoha avastas 1920. aastal geoloog Hendrik Bekker. Heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevendama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu tehti seda maa-alustes käikudes ehk stollides, liiv veeti välja vagonettidega. Allmaakaevandus suleti 1966. aastal, kui koobastikust põhja pool avati karjäär, mille 1985. aasta toodang ulatus juba 28000 tonnini.
Koopad suleti suure varinguohu tõttu 2006. aastal. Pärast koopaavade sulgemist ja lagede kindlustamist avati külastajatele 2008. aastal Piusa Muuseumikoobas koos väljaehitatud vaateplatvormiga.

MTÜ Piusamaa projekt Piusa jõe elukeskkonna parandamine ja väärtustamine

 

 

 

Piusa koopad on tähtis nahkhiirte talvitusala

Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane , brandti lendlane , habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir, . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini.

Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli-kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse.

Nahkhiirte talvitumine
Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab oktoobrist aprillini. Sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur madal ja ainevahetus aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem.

http://bio.edu.ee/ - Matti Masing

http://www.u-pop.ee/foto/picslist/3729/ - Metsatöll & TTalvekunst  27.06.09



http://hobuseselja.piusamaa.ee - Päaevapööramise mägi

      

 

Giidid:

Kadri Kivit
Raina Hani
Tuuli Helk
Heli Lumi
Kai Laanemaa
Maaja Glaser
Sirje Nelk
Helve Lübeck
Triin Vissel
Silvi Valge
Ritta Nutov
Aino Suurman
Kaire Hakk
Eliise Glaser
Marje Ilves
Pille Malkov

Põhja-nahkhiir

Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle tiivad on suhteliselt kitsad. Värvuselt on põhja-nahkhiiri mitmesuguseid - on nii tumepruune kui musti isendeid, kelle keha näib heledate karvaotste tõttu olevat kaetud kuldkollase kirmega. Kõhualuse värvus võib varieeruda punakaspruunist tuhkhallini.
Eestis elutseb põhja-nahkhiir aastaringselt ning ta on üsna tavaline asukas nii mandril kui suurematel saartel. Selle nahkhiire nimi viitab sellele, et ta on rohkem põhjapoolsetel aladel elutsev loom ning ta levila ulatubki polaaraladeni välja. Põhja-nahkhiirt kohtab peamiselt metsaservades, metsateede kohal, parkides, lagendikel ning üsna sageli tuleb ta ka inimasulate lähedusse, isegi linnadesse.
Et nahkhiired on kõik öise eluviisiga, siis otsib ta päeval varju, enamasti puuõõnsustest ja pööningutelt, kuid suuri kolooniaid põhja-nahkhiired ei moodusta. Tavaliselt on nad üksikult või väikeste gruppidena. Öist tegevust alustab põhja-nahkhiir alles peale päikese loojumist. Väikesi putukaid ja liblikaid püüdes lendavad nad puulatvade kõrgusel, nende lend on aeglane, kuid samal ajal pööreterohke. Tihti tiirlevad nad ühe koha peal.
Alates oktoobri algusest võib põhja-nahkhiiri kohata liiva- ja paekivikoobastes ning suuremates keldrites, kuhu ta suurte, kuni 100 isendist koosnevate kolooniatena, talvituma koondub. Tihti talvitub ta koos suurkõrvaga. Talvitumiseks valib põhja-nahkhiir jahedamaid kohti, kus temperatuur säilib kogu talve jooksul -1…+5 ° C piires. Soojemates käikudes, kus sooja on üle 5 ° C, on ta vähearvukas. Teda on leitud talvitumas kõige mitmekesisemates asendites - rippuvana, rippuv-lamavana ja lamavana. Talveperiood lõpeb märtsis-aprillis.
Mai lõpus kogunevad emasloomad kokku, moodustamaks poegimiskolooniad, mis tihti asuvad hoonete katuste all ja annavad endast märku piiksumise ja krabistamisega. 2 poega tuuakse ilmale juuni keskel. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama 1 kuu vanuselt, ning suguküpseks saavad nahkhiired 1…2 aasta vanuselt. Põhja-nahkhiire eluiga võib ulatuda 15,5 aastani.

Autor: Matti Masing

Suurkõrv

Suurkõrv on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall.
Suurkõrva elukohad paiknevad tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist.
Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel. Ta on võimeline püüdma mitte ainult lendavaid, vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel ning koguni maapinnal peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks on suurkõrvale igasugused liblikad. Nende küttimisel tiirleb ta tihti puuvõrades ja nende ümber, ning ta lend on samuti iseäralik - nn. "rappelend", mille käigus loom võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal seista. Toitumislennul külastavad suurkõrvad tihti hoonete pööninguid ja keldreid.
Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli alguses ning selleks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5…10 looma ja mis hõivavad tihti lindude pesakaste. Iga emane toob ilmale ühe (harva kaks) poega, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja toiduretkedele kaasa tassitakse, hiljem aga ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lennuvõime ja täiskasvanule omase kehasuuruse 1 kuu vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi ja neid on raske leida. Juuli lõpuks või augusti alguseks poegimiskolooniad lagunevad.
Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5…+9,5 ° C, harilikult 0…+6 ° C.

Autor: Matti Masing

Harivesilik

Harivesilik on tähnikvesilikust suurem ja kasvab kuni 18 cm pikkuseks. Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline.
Harivesilikku võib kohata metsades, parkides ja põõsastikes, veekogude kaldavööndis, ka jõgede orgudes asuvatel kultuurmaastikel. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades, eelistades üldiselt suuremaid, sügavamaid (0,5…0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid. Selleks ajaks kasvab isasloomadele seljale saba aluse juures katkev kõrge hambuline hari, saba külgedele ilmuvad sinakasvalged triibud. Emasloomadel harja ei ole, nemad peavad leppima piki selga kulgeva kitsa kollase joonega.
Harivesilike paaritumisele eelnevad ka pulmamängud, mille käigus paarike mööda veekogu ringi ujub ja asjaosalised üksteist müksivad. Lõpuks koeb emasloom 80…600 muna, mis 1…3 kaupa veetaimede lehtede alumisele küljele kinnitatakse. 9…10 mm pikkune vastne koorub 13…18 päeva pärast ning arengu kestus noore vesilikuni vältab umbes 90 päeva. Veekogust väljuvad vesilikud on 4…6 cm pikkused.
Vees elades on nad aktiivsed nii päeval kui öösel, maismaal ainult öösel. Samuti on erinev nende toitumine. Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid.
Madalate temperatuuride suhtes on nad vastupidavad ega kaota liikuvust isegi 0 °C juures. Sellepärast siirduvad nad talvituma alles siis, kui õhutemperatuur langeb 4…6 °C ning hallad maas - oktoobris või isegi novembri alguses. Talvitutakse sambla all, pehkinud kändudes, näriliste ja muttide urgudes, liivastes aukudes, kartulikoobastes jne., väikeste gruppidena (kuni mitukümmend isendit). Kevadel ilmuvad vesilikud välja aprillis ning siirduvad veekogudesse sigima kui veetemperatuur on umbes 6 °C.

Autor: Matti Masing

Nattereri lendlane

Nattereri lendlane on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kehapikkus on keskmiselt 42…52 mm. Värvuselt on ta seljapoolelt punakaspruun-hall, kõhupoolelt heledam, tihti valkjas määrdunudhall.
Eestis on Nattereri lendlane suhteliselt haruldane, teda on leitud rohkem vaid Kesk- ja Lääne-Eestist, paiguti ka põhjarannikult ja Kagu-Eestist, kuid saartelt puudub täiesti.
Suvel elab Nattereri lendlane metsades ja parkides, kusjuures meelispaikadeks tunduvad talle olevat just vanad mahajäetud mõisapargid, kuskohast pärineb kõige rohkem andmeid tema leidmise kohta. Päevaks varjub Nattereri lendlane puuõõnsustesse, pööningutele ja varemetesse. Kolooniad on enamasti väikesed, koosnedes 5…15 loomast.
Toiduks tarvitatavaid putukaid kütib lendlane puude vahel lenneldes, ta lend on aeglane ja lauge, järske pöördeid ei esine. Kui läheduses on mõni mõisatiik või järv, võib ta lennata ka veepinna kohal, tavaliselt 1,5…6 m kõrgusel.
Talvituma siirdub Nattereri lendlane suurtesse mahajäetud mõisakeldritesse, kus nad magavad laes pea alaspidi rippudes või seinapragudesse pugenult. Talvitumas on leitud vaid üksikuid isendeid, kõige rohkem 4 looma korraga. Talveuni kestab oktoobrist märtsi-aprillini.
Nattereri lendlaste järglased sünnivad ilma juuni keskel. Enne seda, mai lõpupoole, koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis asustavad peamiselt puuõõnsusi. Poeg võetakse alguses öistele lendudele kaasa, hiljem jäetakse puuõõnsusse, kus ema teda öö jooksul imetamas käib. Pojad arenevad jõudsalt ja on juba kuuvanuselt vanematega ühesuurused ja valmis lendama. Isasloomad elavad kogu poegimisaja vältel eraldi ja neid on raske leida. Poegimiskolooniad lagunevad juuli lõpuks või augusti alguseks. Nattereri lendlased saavad suguküpseks 1…2 aasta vanuselt.

Autor: Matti Masing

Habelendlane

Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane.
Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1…8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid.
Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu talve vältel eriti ei kõiguks ning see peaks püsima 0…7 ° C juures. Mõnikord võivad habelendlased talvituda ka vanades keldrites. Talvitumise ajal on nad enamasti pragudesse pugenud, harvem ripuvad vabalt seintel. Eestis on talvitumas leitud vaid 2 korda.
Habelendlased poegivad juuni teisel poolel. Juba mai lõpus koonduvad emased loomad poegimiskolooniatesse, mis tihti asustavad puuõõnsusi. Lendlastel sünnib ainult üks poeg, keda ema 1. nädalal endaga kaasa tassib, hiljem aga varjepaika jätab, kus ta poega aeg-ajalt imetamas käib. Noorte areng on kiire ja pojad õpivad lendama 1 kuu vanuselt, selleks ajaks saavutavad ka täiskasvanutele omase kehasuuruse. Suguküpsuse saavutavad lendlased 1…2 aasta vanuselt.

Autor: Matti Masing

Tõmmulendlane

Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad.
Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5…8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse.
Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1…2. eluaastal.
Talve veedavad tõmmulendlased talveunes suuremates liiva- ja lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks. Tõmmulendlased võivad samas kohas talvituda aastaid järjest, kuid talvel ei moodusta nad suuri kolooniaid - harva on ühest kohast leitud üle 10 looma korraga. Talveks väljavalitud koobas ei pruugi asuda samas paigas, kus lendlased suvel elutsevad. On kindlaks tehtud, et tõmmulendlaste suviste ja talviste elupaikade vahe Eestis võib olla kuni 30 km. On oluline, et talvituspaigas püsiks temperatuur kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena, 3…7 ° C piires.

Autor: Matti Masing

Veelendlane

Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad.
Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. Suveöödel võib veelendlasi näha lendamas peaaegu kõikide veekogude - jõgede, tiikide ja järvede - kohal. Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1…2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal. Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid.
Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse.
Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja lahkuvad sealt märtsis-aprillis, kui algab putukate lend. Veelendlastele sobivaim temperatuur koobastes on 3…7 ° C. Kui see langeb alla -2° C, võib loomake juba surnuks külmuda. Talve jooksul ärkavad veelendlased korduvalt ja võivad koopa piires asukohta vahetada.
Veelendlane poegib juuni keskel ja iga täiskasvanud emane sünnitab vaid 1 poja. Selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus poegimiskolooniatesse, mis paiknevad enamasti puuõõntes. Pojad on esialgu abitud ja toituvad vaid emapiimast, kuid juba 1 kuu vanuselt on nad täiskasvanutega ühesuurused ja oskavad ise lennata. Sigima hakkavad noored 1…2 aasta vanuselt. Veelendlast võib lugeda küllaltki pikaealiseks nahkhiireks - rõngastusandmetel on vanim loom elanud 19,5 aastaseks.

Autor: Matti Masing

Tiigilendlane

Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51…73 mm ja kaal 10,5…28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge.
Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest.
Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Nagu nimigi näitab, on see loom seotud ka veega ning toitu kogubki tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale. Nende lend on jõuline, liigutused on aeglased ja sujuvad, järske pöördeid nad ei tee. Tiigilendlaste lend võib kesta kogu öö, vahest väikeste vaheaegadega. Päeval varjuvad loomad majade katusealustesse, seinapragudesse ning ka puuõõntesse.
Mai lõpus hoiduvad emased kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, kuhu võib kuuluda mitukümmend kuni sada looma. Isasloomad elavad sel ajal üksikult või väiksemate gruppidena emastest lahus. Poegimiskolooniad asustavad sageli kirikute katusealuseid. Juuni keskel toob tiigilendlane ilmale 1 poja, keda ema algul öistele toitumisretkedele kaasa tassib, hiljem aga päevasesse varjepaika jätab. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama juba 1 kuu vanuselt. Juuli lõpus või augusti alguse poegimiskoloonia laguneb.

Talveks kogunevad tiigilendlased tavaliselt inimeste poolt kaevatud koobastesse, mida enam ei kasutata ning kus temperatuur püsib kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena 2…7 ° C piires. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ning talvituskolooniad on mõnikord suured, koobastesse võib koguneda kümneid või sadu isendeid.

Autor: Matti Masing

 

Kaitsealused taimeliigid
Piusa jõe ümbruse liivased männimetsad on justkui varjupaik lõuna poolt sisserännanud taimeliikidele. Siin võib näha stepist pärit taimi, kes mujal Eestis on haruldased. Siinsed männikud, raudteetammid ja kaldapaljandid on päriskoduks sellistele liikidele nagu palu-liivkann, palu- põisrohi, palu- karukell, aas- karukell. Siin tunnevad ennast koduselt sellised taimed nagu võsu- liivsibul ja harilik käokuld, mis sobivad hästi kiviktaimlasse, mistõttu ahvatlevad end välja kaevama. Et soovime kaitsealuseid liike nende looduslikes kasvukohtades alles hoida, siis on selline tegevus keelatud.

Piusa matkarada
Piusa koobaste juurest saab alguse 1,4 km pikkune ringikujuline matkarada, mis tutvustab kaunist nõmmemetsa ja pakub võimalust jalutada männimetsa tervistavas õhus. Rajal on eesti- ja ingliskeelsed loodust tutvustavad infotahvlid. Rada lõpeb parkla juures.
Palume matkaraja külastamisel liikuda ainult tähistatud rajal, sest:
raja ümbruses on kohti, mis paiknevad koobastiku lael ja on seetõttu varisemisohtlikud;
siinsed samblikekooslused on väga tallamisõrnad- eriti kuivaga.

Kaitseala külastaja meelespea:

eramaa teed ja rajad on kasutamiseks päikesetõusust loojanguni;
kaitsealal on lubatud korjata marju ja seeni;
telkimine ja lõkketegemine ei ole Piusa koobastiku looduskaitsealal lubatud, sest siinsed metsad on väga tuleohtlikud;
kaitsealal liikudes ära ületa piirdeid, sest koopalael on suur varinguoht;
jalgratastega liiklemine väljaspool teid ja radu ei ole lubatud;
mootorsõidukitega liiklemine ja nende parkimine väljaspool selleks ettenähtud teid ja parklaid ei ole lubatud;
palun võta lahkudes oma prügi kaasa;
kui märkad looduse või külastusrajatiste kahjustamist, teata sellest keskkonnainspektsioonile telefonil 1313 või politseile telefonil 110, tulekahju ja õnnetuse korral helista 112.

 

Piusa koobaste ajalugu

Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Peale Järvakandi klaasitehase on Piusa liiva kasutanud Tarbeklaas, vähesel määral ka Meleski klaasivabrik. Liiva kasutasid ka mitmed tehased: Tallinna Betoonitehas, Ilmarine, Dvigatel, Tallinna Masinatehas jt.Peale vanade kaevanduskäikude on Piusa jaamast lõunapool geoloogiliste uuringute otstarbel rajatud kolm tehiskoobast.
Piusa liivakivi kuulub ülemdevoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 %, vilgukivi 1,1 %, raskeid mineraale 0,1 %. On veel rutiili ja ilmeniiti.

Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised.

Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit.1994 oli nahkhiiri loenduse andmetel 2000 ja 1999. a juba 3500. Alates 1990ndate keskpaigast on piusa suurim teadaolev nahkhiirte talvitus koloonia Ida-Euroopas. Siia tulevad nad talvituma isegi 100 km kauguselt ning talvitumas leitud seitset liiki nahkhiiri: : tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir. Mitmed neist on kantud Eesti punasesse Raamatusse.
Nahkhiired on looduskaitse all alates1958. aastast. neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil.